Aafrikast välja, kollektsioon ja pühendumus tagasi andmisele

Mercedes Vilardell armus sellesse kunsti, kui külastas Malick Sidibé stuudiot. Nüüd reisib ta mitu korda aastas Aafrikasse.

Mercedes Vilardell oma kodus Londonis oma kunstiga. Ta on spetsialiseerunud Aafrika teostele ja toetab noori Aafrika kunstnikke.

LONDON — Filantroobi ja kollektsionäärina on Mercedes Vilardell silma paistnud keskendumise poolest. Endisel areenil on järjepidev missioon; viimases pingeline esteetika.

Selle missiooni elluviimiseks reisib pr Vilardell mitu korda aastas – näiteks Malisse, Nigeeriasse, Kameruni, Etioopiasse, Senegalisse ja Lõuna-Aafrikasse –, et suurendada sealsete kunstnike varandust biennaale ja muid projekte korraldades. Ta sponsoreerib ka keskmise karjääriga Aafrika kunstnike residentuuri Londoni mittetulundusühingus Gasworks.

Kuhu iganes ma lähen, püüan toetada noori kunstnikke, ütles ta Londoni edelanurgas oma ridaelamu hubases elutoas istudes.

Tate Moderni Aafrika hankimiskomisjoni kaasesimeesena abistab ta muuseumit ka põllult kogumisel.

Samal ajal otsib ta oma isikliku kollektsiooni jaoks galeriidest üle maailma kaasaegseid ja kaasaegseid Aafrika teoseid ning Aafrika diasporaa kunstnike teoseid. Enamik tema valikuid on must-valged või väga vaba paletiga, graafilise auguga.

Pilt

Krediit...Tom Jamieson The New York Timesi jaoks

Pilt

Krediit...Kader Attia, Artists Rights Society (ARS), New York; Tom Jamieson The New York Timesi jaoks

Suur osa kunstist, mida ma Aafrikas näen, on väga värvikas, ütles 60-aastane pr Vilardell. Aga ma kipun minema teist teed. Te ei leia siit midagi toretsevat.

Advokaat, kes enam ei praktiseeri, proua Vilardell on pärit Mallorcalt, kus tal on endiselt perekodu. Seal asub suur osa tema sadade fotode, maalide, paberiteoste ja skulptuuride kollektsioonist, paarkümmend tükki on välja pandud tema Londonis.

Tema kogumine algas 20 aastat tagasi, keskendudes Ladina-Ameerika kunstile. Hispaania keelt rääkides sain paremini aru, mida vaatan, ütles ta.

Kuid Aafrika ahvatlus on viimasel kümnendil osutunud tugevaks – tema elutoas on Lõuna-Aafrika fotograafi David Goldblatti ja Pamela Phatsimo Sunstrum , Botswanas sündinud kunstnik, kuid ta on otsustanud elada ka Mehhiko kunstniku teostele Gabriel Orozco , Ameerika maalikunstnik Kerry James Marshall ja Briti maalikunstnik Lynette Yiadom-Boakye.

Pilt

Krediit...Tom Jamieson The New York Timesi jaoks

Proua Vilardell tundus tundmatusse heitmisest energiat andvat. Ma õpin kogu aeg, ütles ta oma reiside kohta. See on minu jaoks täiesti uus maailm. Ta rääkis intervjuus oma protsessist ja kirest. Need on toimetatud väljavõtted vestlusest.

Kuidas alustasite Aafrika fookusega?

See tuli Malit külastades. Ma teadsin üht maalikunstnikku, kellel oli seal maja. Ta käskis mul minna. Ta ütles: Sa hakkad sellesse kohta armuma. Ja tegingi. See oli üheksa aastat tagasi.

Kes olid esimesed artistid, kellega kohtusid?

Olin kohtunud Malick Sidibé [1936-2016] esimest korda Genfis. Koos Moshekwa Langa , ta oli minu tutvustus Aafrikasse. Nii et oma esimesel reisil Bamakosse [Mali pealinna] läksin otse tema [ Sidibé ’s] stuudio – portreede tegemiseks on palju inimesi järjekorras. Minu jaoks on tema pildid viis Aafrikat visuaalselt mõista. Õnn tema portreedel olevate inimeste nägudel, kaunid rõivad, see paneb mind alati naeratama.

Suur osa sellest, mis teil on, on sajandi keskpaik, lisaks sellele, et tööd tehakse praegu.

Kõik need kunstnike stuudiod olid 60ndatel ja 70ndatel, sealhulgas Nigeeria fotograaf J.D.'Okhai Ojeikere, kelle kaks tööd on minu kamina peal. Ta pildistas ainult soenguid. Kunstimaastik oli tollal tõesti kaasaegne. See aeg Aafrikas oli uskumatu, kuid keegi väljaspool Aafrikat ei näinud seda.

Kas olete Tate'i omandamiste ja muude arengutega seoses Aafrika kaasaegse kunsti tuleviku suhtes lootusrikas?

Aafrika keeb praegu; kõik tahavad sinna minna. Ma lihtsalt loodan, et see jätkub, et see pole lihtsalt mood, sest olen näinud seda Mehhikos juhtumas. Kõik oli seotud Mehhikoga ja siis enam mitte.

Pilt

Krediit...Tom Jamieson The New York Timesi jaoks

Seega võib trendikas olla probleem?

Kunstimaailm ei ole praegu selline, nagu siis, kui ma alustasin. Praegu on palju moodi, nii et tekib kunstnike turg, kus hinnad kahekordistuvad – ja siis ei mõtle neile enam keegi ning see teeb mind väga kurvaks. See juhtus Ladina-Ameerikas; see on Hiinas probleem.

Kas teil on oma kollektsiooni plaan selleks ajaks, kui teid enam ei ole?

Ma ei taha eramuuseumi avada. Palju egoreise ja ma pole seda tüüpi. Tõeliselt hea muuseumi jaoks Aafrikas kinkiksin need tööd.