'Haiti meistrid': 1950.–1980

Edward Thorpi galerii

210 11th Avenue, 25th Street, Chelsea

Kuni 14. aprillini

Pole uudis, et suure osa 20. sajandist tehti Haitil erakordseid maale. Suures osas iseõppinud kunstnikud hakkasid tuntuks saama 1940. aastatel, kui Port-au-Prince’is asutati ateljeeid, õpperuume ja galeriisid pakkuv Centre d’Art. Ometi ei ole nende saavutus, nagu nii mõnegi nn autsaideri oma, peavoolu kunstiajaloos veel kohta leidnud. Sellest tulenevalt on selliste galeriisaadete jätkuv vajadus ja põnevus.

Pilt

Edward Thorpi galeriis korraldati kaks varasemat Haiti näitust: maalide, litritega voodoo bännerite ja rauatööde näitus 2007. aastal ning maalikunsti uuring 2008. aastal. See toob välja neli peamist talenti, esitledes nende sageli väikeseid maale koguseliselt, mis on haruldane. . Etenduse mitmekesised teemad ja stiilid rõhutavad ülekuumenenud segu igapäevaelust, voodoo-usku, lakkamatut poliitilist segadust ja Eedeni loodusilu ning Euroopa ja Aafrika folklooritraditsioone, mis annavad Haiti maalikunstile erilise jõu ja teravuse ning tulihingelise plastilisuse.

Wesner La Foresti (umbes 1927–1965) eelistatud maastseenides ja lilledes on midagi kaudselt pingelist, kelle ruumitajul on palju ühist Bill Traylori omaga. Ameerika pingul siluettide meister , kuid mille värvid ja pinnad on tema enda omad. Peterson Laurent (1888–1958) maalis paraade ja viimistletud kirikuid, kuid tundub kõige kodusem tihedate, peaaegu hallutsinatsiooni tekitavate lillede ja olendite kujutistega, nagu monumentaalne Kukk ja tibud, või stseen kalade hullamisest, mille hulgas on kauguses Ameerika lahingulaev. Suurepärane Odilon Pierre (1933–1998) töötas mitmesugustes stiilides, alustades toorest piltidest ülestõstetud rusikatest ja pöörasetest nägudest kuni mõjutatud maastikeni, kus inimesed, loomad ja puud nihutavad muutuvate värvide ja värvitekstuuride keskel ruumi. Selles kontekstis näitavad Bourmand Byroni külade ja sadamate lainurkvaated (1920. aastate algus–2004) pinna suhtelist rahulikkust; kuid tema fantaasia õhkkond võib muutuda painajalikuks, nagu see teeb Village Sacrifice'is, mis kirjeldab voodoo tseremooniat punaste pritsmetega.

See on hämmastav etendus, eriti selle poolest, kuidas kunstnikud ühendavad ja taaskombineerivad maastiku, protesti, sotsrealismi ja ajaloomaali aspekte, ohverdamata seda, mida kunstioksjonimaailm armastab nimetada seina jõuks. See tuletab meile meelde, et selline jõud tuleb igas kujus ja suuruses ning kõige usaldusväärsemalt elutiiglilt. Samuti tuletab see meile meelde, et suur osa moodsa maalikunsti ajaloost on veel kirjutamata ning see saab ainult suuremaks, segasemaks ja paremaks minna.