Betye Saar MoMAs: Revolutsioonilise läbimurde eelmäng

Uus näitus keskendub kunstniku algusaastatele, jälgides graafika ja assamblaaži eksperimente, mis viisid tema pöördelise tööni Black Girl’s Window.

Betye Saari

1969. aastal Betye Saar tegi kunstiteose, mis osutus tema karjääris pöördeliseks.

Võttes vana aknaraami, täitis ta selle 10 osa kujutiste kogumiga. Kolmele ülemisele paneelile paigutas ta värvilised trükitud kuud ja tähed, mis meenutasid öist taevast. Igale kuuele järgnevale ruudule asetas ta sümboolsed figuurid, sealhulgas kotkas, millel on kilp sõnaga armastus, inimpea kaart vastavalt pseudoteaduse frenoloogiale ja paar skeletti, millest üks on valge ja teine ​​must. Nende alla, akna alumisse poolde, maalis proua Saar musta tüdruku silueti, kelle silmad olid tehtud läätsekujulistest läätsedest ja käed, mis on tähistatud astroloogiliste märkidega, surutud vastu klaasi.



Koosmõju on liigutav ja jõuline, vihjab noorele naisele, kes maadleb mineviku kummituste ja ebakindla tuleviku kapriisidega. Ta võib vaadata aknast välja ja unistada või vaadata meid üleskutsega.

Kuigi teoses ega selle pealkirjas seda kirjas pole, on Black Girl’s Window omamoodi autoportree. Paljud kodeeritud viited on isiklikud, segatud poliitiliste ja okultsete viidetega. Teos esindab läbilõiget proua Saare huvidest ja andis märku pöördest, mida tema praktika võtab leitud objektide ja avalikuma poliitilise sisu poole – tunnused, mille jaoks ta on. nüüd, 93-aastaselt , kõige tuntum.

Musta tüdruku aken on ühe fookuses näitused, mis aitavad taasavada uut moodsa kunsti muuseumi . Keskendudes tema algusaastatele kunstnikuna, jälgib see graafika ja assamblaaži eksperimente, mis viisid ta tiitlitööni. Vaatamata galerii sügavlillade seinte ebatavalisele värvile on Betye Saar: The Legends of 'Black Girl's Window' suhteliselt tagasihoidlik – teaduslik uurimus konkreetsest perioodist, mille aluseks on MoMA hiljutine 42 töörühma omandamine paberil. See on ka õõvastavalt esimene saade, mille asutus on proua Saarele pühendanud. Sellisena on see nutikas, kuid mitte täiesti rahuldav.

Pilt

Krediit...Betye Saar ja Roberts Projects; Moodsa kunsti muuseum

Proua Saar, kes kasvas üles Californias Pasadenas, tundis kunsti vastu huvi juba noorest peale. Kuid 1940. aastatel oli see vaid üks asi, millesse mustanahalised ei süvenenud – nad ei õppinud kunstnikuks, rääkis ta. Ajakiri Frieze mitu aastat tagasi. Selle asemel asus ta disainiga tegelema, algul bakalaureuseõppena ja seejärel, peaaegu kümme aastat hiljem, magistrantuuris, kuhu astus kavatsusega saada õpetajaks. Nagu jutt käib ta aga sattus graafikatöökotta ja leidis end kiiresti konksus.

Selleks ajaks oli ta abielus kahe tütrega; peagi järgnes kolmas. MoMA näituse üks varasemaid trükke, Ootus (1961), kujutab rasedat proua Saart laigulisel taustal istumas ja lilli hoidmas. Ta näeb välja väsinud, kuid rahulik. Teine samast aastast, Les Enfants d’Obscurité, registreeritakse omamoodi kujuteldava ultrahelina, mis näitab kolme beebit varjulises emakas.

Loodus oli proua Saare üks huvialasid algusest peale, kuid mitte otseses mõttes: ta lõi nii meeleolukaid maastikke kui ka müütilisi stseene, mille peaosas olid juturaamatu metsalised. Need viisid välja astroloogiat, hiromantiat ja frenoloogiat uurivate trükiste, sealhulgas kütkestava töötu nõia müstilise kaardi (1964), mille peategelane näib realiseeruvat nagu ilmutus okultsete sümbolite rohkuse keskel. Proua Saare jaoks on selge, et loomulik ja üleloomulik maailm on teineteise pikendused, ühtviisi imelised ja väljaspool täielikku mõistmist.

Pilt

Krediit...Moodsa kunsti muuseum; Heidi Bohnenkamp

Pilt

Krediit...Betye Saar ja Roberts Projects; Granaatõuna side kaudu

Mystic Charti illusoorne kihilisus viitab ka tema trükiste tekstuuride oskuslikule varieerimisele. Juba näituse alguses võite märgata täppide ja joonte muljetavaldavat mitmekesisust – aga ka üksikuid sõrmejälgi – sellises pealtnäha otsekoheses teoses nagu „Haavatud metsik loodus” (1962). Edaspidi katsetas proua Saar üha enam protsessiga, mida nimetatakse pehmeks jahvatatud söövitamiseks, mis võimaldas tal jäädvustada mitte ainult käsitsi valmistatud märke, vaid ka kummitempleid, juveelipoest pärit vase kujundeid ja muid esemeid. a raamat mida MoMA saatega koos avaldab, kirjeldab tema trükiseid objektide kirjetena. Sel moel tegi ta kahemõõtmelisi assamblee.

Sealt edasi oli lühike hüpe objektide endi kunstiteostesse paigutamiseni, eriti pärast Joseph Cornelli mõistatuslike kastide näituse vaatamist 1967. aastal. Mis on peaaegu sõnamäng lääne maali ajaloost, asus proua Saar oma graafikat korrastama. varjatud kujutised vanades akendes, nagu see, millel on kolm peopesa kuude ja tähtede all (The Palmist Window, 1967). Tema raamidest said värav universumi saladustesse.

Pilt

Krediit...Betye Saar ja Roberts Projects; Moodsa kunsti muuseum

Pilt

Krediit...Betye Saar ja Roberts Projects; Moodsa kunsti muuseum

Erinevalt eelmistest katsetest on Black Girl’s Windowi puhul silmatorkav see, kui palju maandatud ja afektiivsem see on. Esoteerilised sümbolid, mida ta oli korranud, saavad inimese läheduses uue tähenduse. Ennustamine on ju kõige huvitavam selle poolest, mida see meile inimeste kohta räägib.

Kolm aastat pärast Black Girl’s Window'i tegi proua Saar oma esimese ja vaieldamatult ka kõige kuulsama selgesõnalise poliitilise teose: koosluse, mis tänu tema lisamisele relvale ja mustale jõurusikale muudab tädi Jemima karikatuuri revolutsionääriks . See teos pole MoMA-s, kuid kaks teist, samuti aastast 1972, esindavad tema nihet teemas. Vormiliselt on need kooskõlas ülejäänud etendusega: aknaraamidesse seatud trükitud ja kollaažkujutistega tööd; aga müstika võrgutavad tundmatud on asendunud jõhkra reaalsuse meeldetuletustega. Black Crows in the White Section Only koondab erinevaid rassistlikke reklaame, mida kinnitavad kaks kapuutsiga Ku Klux Klani tegelast Ameerika lippude otsas. Let Me Entertain You kolmel paanil näidatakse kitarriga lauljat, kes muutub vintpüssiga mustaks vabadusvõitlejaks; teel ilmuvad tema kummituslikud piirjooned lintšimise kohutava foto peale.

Need tööd on omamoodi kood näitusele. Nende ilmumine lõpus annab ahvatleva pilgu ikonoklastilisest kunstnikust proua Saarest, kes oli teel saama. Kuid see on lihtsalt see - pilguheit - saates, mis tundub lõpuks proloogina. MoMA on lõpuks hakanud proua Saart hindama; nüüd peab see talle kogu loo rääkima.


Betye Saar: 'Musta tüdruku akna legendid'

Kuni 4. jaanuarini Moodsa Kunsti Muuseumis, 11 West 53rd Street, Manhattan; 212-708-9400, moma.org .